"Midnight in Paris" räägib Gil'ist (Owen Wilson), kes on puhkusel Pariisis oma kihlatu Inez'iga (Rachel McAdams). Ühel ööl jalutab Gil linnas ringi ja satub takso peale, mis viib ta ajas tagasi - 1920. aastate Pariisi. Seal kohtub loomulikult oma iidolite ja teiste suurkujudega nagu Fritzgerald'id, Hemingway (Corey Stoll) ja Gertrude Stein (Kathy Bates). Ta armub ka neiusse, kes parajasti on Picassoga koos.
Filmil on täpselt nagu enamus Woody Allen'i filme - laialivalguv ja lõppkokkuvõtteks väga nõrka ja üldist ideed kandev. Tegelased oleks nagu papist välja lõigatud ja siin ei päästa ka head näitlejad. Ka lugu ise on igav, korduv ja etteaimatav. Gil käib mitmel korral minevikus, aga mulle kui publikule ei ole huvitav mitte see, mida ta teeb vaid see, millised on kuulsused, kellega ta seekord kohtub. Film muutub äratundmismänguks. Samuti jääb arusaamatuks, mis toimus loos enne ja mis toimub pärast filmi. Linateos on kui peatükk pikast romaanist, mida peaks võtma tervikuna. Ka Alleni "intelligentne" huumor ei ole eriti vaimukas enam, kuigi esines ka päris naljakaid stseene. Filmil on õnneks suurepärane muusika, mis sobib ideaalselt olustikku ja paneb kohati unustama tegelaste pealispindse ja "kavala" dialoogi. Samuti on tuledes ja vihmas Pariis kujutatud imekaunina. Kahjuks on aga linnaplaane küllaltki vähe. Filmi säravaim episood on kindlasi Adrien Brody kehastatud Dali lühimonoloog sellest, kuidas ta Gil'i maalida tahaks. Kuigi film on laialivalguv ja kirjutaja jaoks küllaltki sisutu polnud film siiski halb, kuid filmielamust sellest kindlasti ei leia. Nagu pea iga teine Woody Allen'i film sobib see kergeks meelelahutuseks vihmase ilma korral oma kodudiivanilt vaatamiseks.
karm värk, mees
ReplyDelete