Film räägib, kuidas Inglismaa kuningas George VI (Colin Firth) õpib rääkima. Tal on kõnedefekt juba lapsest saadik, põhjustel, mida filmis küll otseselt välja ei tooda, aga võib arvata, et põhjuseks olid karmid vanemad ja kurjad vennad. (Siis veel mitte) kuninga naine (Helena Bonham Carter) veab mehe juurde arste, kes kuidagi teda aidata ei oska. Kõlab küll klišeelikult, aga kui kogu lootus on kadunud, leitakse "arst" Lionel Logue (Geoffrey Rush), kes imekombel suudabki George'i ravida. Ravi ajal sureb mehe isa, kuningas George V (Michael Gambon), ning tema vend kuningas Edward VIII (Guy Pearce) loobub troonist, et abielluda naisega, keda ta armastab. Kuningana ei saa ta seda teha, sest Wallis Simpson (Eve Best) on juba kaks korda lahutatud naine ja kuningas kiriku peana ei saa sellise naisega abielluda. Nii peab Bertie asuma ise troonile. Kõige sellega käib ka kaasas kohustus pidada kõnesid, mis on tema jaoks väga raske.
Nii palju kui ma wikipediast lugesin on film ajalooliselt peaaegu täielikult korrektne. Wiki andmetel hakkas ravi kümme aastat varem kui filmis näidatud. Would make sense.
Minu arust oli filmi parim osa Colin Firth, kes igas kaadris piinles ja tegi seda usutavalt. Minu arvates väga hästi välja mängitud. Muidugi tegi ka hea osa Geoffrey Rush, aga temalt ei ootakski midagi vähemat. Teose miinuseks oli see, et ta oli liiga kuradi pikk. Seal on vähemalt 2 stseeni, mis oleksid võinud olla täiesti olemata ja lisaks veel paar, mille mõtet ma küll näen, aga siiski ebavajalikud minu silmis. Meeldiv minu jaoks oli muidugi veel see, et tegemist oli küllaltki lähiajaloolise filmiga, mis oli ka väga lähedal kokkulepitud tõele ning sellised filmid mulle meeldivad. Kui teile ka siis võite vaadata näiteks filmi "Valkyrie"(2008), peaosas Tom Cruise (ärge laske ennast sellest nimest hirmutada, näitlejana on ta tipp-topp enamasti).
