Oh god why is this so funny

Täiuslik film pikaks movienight'iks

What the actual fuck

Rival Sons

Listsen to this band, now. Now!

Midnight in Paris

"Midnight in Paris" räägib Gil'ist (Owen Wilson), kes on puhkusel Pariisis oma kihlatu Inez'iga (Rachel McAdams). Ühel ööl jalutab Gil linnas ringi ja satub takso peale, mis viib ta ajas tagasi - 1920. aastate Pariisi. Seal kohtub loomulikult oma iidolite ja teiste suurkujudega nagu Fritzgerald'id, Hemingway (Corey Stoll) ja Gertrude Stein (Kathy Bates). Ta armub ka neiusse, kes parajasti on Picassoga koos.

Filmil on täpselt nagu enamus Woody Allen'i filme - laialivalguv ja lõppkokkuvõtteks väga nõrka ja üldist ideed kandev. Tegelased oleks nagu papist välja lõigatud ja siin ei päästa ka head näitlejad. Ka lugu ise on igav, korduv ja etteaimatav. Gil käib mitmel korral minevikus, aga mulle kui publikule ei ole huvitav mitte see, mida ta teeb vaid see, millised on kuulsused, kellega ta seekord kohtub. Film muutub äratundmismänguks. Samuti jääb arusaamatuks, mis toimus loos enne ja mis toimub pärast filmi. Linateos on kui peatükk pikast romaanist, mida peaks võtma tervikuna. Ka Alleni "intelligentne" huumor ei ole eriti vaimukas enam, kuigi esines ka päris naljakaid stseene. Filmil on õnneks suurepärane muusika, mis sobib ideaalselt olustikku ja paneb kohati unustama tegelaste pealispindse ja "kavala" dialoogi. Samuti on tuledes ja vihmas Pariis kujutatud imekaunina. Kahjuks on aga linnaplaane küllaltki vähe. Filmi säravaim episood on kindlasi Adrien Brody kehastatud Dali lühimonoloog sellest, kuidas ta Gil'i maalida tahaks. Kuigi film on laialivalguv ja kirjutaja jaoks küllaltki sisutu polnud film siiski halb, kuid filmielamust sellest kindlasti ei leia. Nagu pea iga teine Woody Allen'i film sobib see kergeks meelelahutuseks vihmase ilma korral oma kodudiivanilt vaatamiseks.

...amazing

Algus on lahja, about 3 minutes in tulevad väga naljakad asjad.

Harry Potter and the Deathly Hallows pt. 2

Teine osa algab sealt, kus esimene pooleli jäi. Harry (Daniel Radcliffe), Ron (Rupert Grint) ja Hermione (Emma Watson) otsivad Lord Voldemort'i (Ralph Fiennes) järelejäänud varikätke, et need hävitada. Film kulmineerub eepilise lahinguga, kus ühel poolel Voldy ja surmasööjad ning teiselpool Sigatüüka õpetajad, täisealised õpilased, kooli juba lõpetanud Koolidirektori Armee liikmed ja Fööniksi Ordu. Rohkem ei saa rääkida, sest siis ma juba spoilerdaks.

Ohjah. Harry Potter. Minu lapsepõlv. Läbi. Kurb oli kinno minna, aga samas olin elevil. Poetasin ka mõne pisara (need, kes lugu teavad võivad kolm korda arvata, mis kohas). Film oli minu jaoks rahuldustpakkuv. See oli hästi tehtud. Story ei olnud küll _täpselt_ sama, mis raamatus, aga mul ei tekkinud tunnet, et peaks püsti tõusma, popcorni ekraani poole lennutama ja karjuma:"RAAMATUS KÜLL NII EI OLNUD!!!". Viimases osas jätkab Yates oma järjest tumenevat tooni filmi visuaalse poole peal. Kohati tundub, et ekraanilt ainult halli erinevad toonid vastu vaatavadki, kuid jällegi mingil põhjusel ei häiri see mind, sest see kuidagi sobib kogu ülejäänud atmosfääriga. Lugu ise on juba sealmaal, kus igal sammul kaotatakse mõni lähedane sõber. Õnneks on olemas Ron Weasley, kes suudab ka kõige hullemates olukordades publiku naerma panna. Kahjuks ei leidunud teises osas sellist režii pärli nagu esimeses osas oli metsas krahmajate (ei ole kindel, kas see on täpne eestikeelne termin) eest põgenemise stseen. Soundtrack oli nagu Harry Potter'il ikka - võimas. Nüüd on lapsepõlv läbi...

Rise of the Planet of the Apes

Teadlane Will Rodman (James Franco) töötab ravimi kallal, mis peaks ravima Alzheimer'i tõve, sest noh, ta isal (John Lithgow) on see. Kõik on kena šimpanside peal tehakse teste, mis annavad ka positiivseid tulemusi, aga kui toimub ravimi esitlemine investoritele siis läheb ahv hulluks ja ründab kõiki. Ahvid pannakse magama, aga tuleb välja, et märatsev ahv oli rase. Will võtab ahvibeebi enda hoole alla. Caesar kasvab ja kasvab ning ilmutab kõrgema intelligenti ilmselgeid märke. Samuti testib Will saladuskatte all oma isa peal ravimit edasi. Charles (isa) paranaeb lühiajaliselt, kuid varsti tuleb haigus tagasi. Haiguse tõttu satub ta olukorda, kus naaber teda ründab, mis paneb omakorda Caesar'i naabrit ründama. Caesar pannaks kinni primaatide varjupaika, kuid tal õnnestub sealt põgeneda ja varjupaika tuua ravimi täiustatud varianti ning see lahti päästa nii, et kõik seal olevad primaadid saavutavad samuti kõrgema intellektuaalse taseme...

Re-re-boot. See tekitab ilmselt paljudes eelarvamust ja põlgust, aga tegelikult on Ahvide planeedi sünd selle suve suurfilm HPatDHpt2 kõrval. Lavastajatöö on suurepärane. Kuigi filmi sisu on pea täielikult ette teada välja arvatud mõned detailid on olukord vastavalt vajadusele pingeline. Film on küllatki raske emotsionaalne kadalipp. Minul oli saalist lahkudes rõhutud ja sünge tunne. Filmis pole stseene, mis pakuksid vahepalaks mõnd naerupahvakut. Kõik küll algab küllatki rahulikult ja need mõned minutid, mis näitavad Caesar'i lõpsepõlve võib peaaegu isegi helgeks lugeda, kuid ka need kulmineeruvad rünnakuga. Edasi liigub film järjest tumedamate tunnete peal. Kaadrid tekitavad nii hirmu, viha, kurbust, kuid ka mõistmist, miks ahvid nii käituvad. Samas on neile väga raske kaasa elada, sest nagu ka film näitab on tegemist siiski loomadega, kes on vangistuses ja keda on koheldud halvasti ehk loomadega, kes on inimeste vastu jõhkrad. Ka filmi lõpp ei vabastanud vähemalt mind mitte kuidagi pingest, mis pooleteise tunni jooksul oli kogunenud. Soovitan enesetunde huvides enne ja pärast filmi tugevat doosi positiivsust.

Anime or not, that is the question

X-Men First Class

Erik Lensherr (Magneto) (Michael Fassbender) otsib oma ema mõrvarit ja tema piinajat Sebastian Shaw-d (Kevin Bacon). Shaw-l on kuri plaan päästa valla tuumasõda, mis tähendaks tema arust inimeste surma ja mutantude võidukäiku, õnneks saab CIA agent Moira MacTaggart (Rose Byrne) sellest teada ja otsib üles Charles Xavier-i (proffesor X) (James McAvoy), noore mutatsioonide alase eksperdi. CIA saab teada, et mutandid on olemas, Shaw-d ei saada kohe kätte, Xavier ja Erik otsivad noori mutante ja treenivad neid, et panna kokku tiim, mille ülesandeks on Shaw peatada.

First of all - mulle väga väga meeldi filmi "look", mis oli väga puhas ja tundus ajastutruu (tegevus toimub 1962). Kõik oli väga koomiksiliku stiili ja värvidega. Filmi story erineb suurel määral comic book-i omadest. Kui võrrelda filmis olevat "esimest klassi" ja koomiksite oma siis... filmi oma on nagu kari imikuid koomiksi esimeste X-meeste kõrval. Väga elegantselt on lahendatud Xavier'i invaliidiks tegemine. Kahjuks ei ole seda koomiksis nii hästi lahendatud. Arvan, et Stan Lee on kade. Kui visuaal, heli ja sotry on filmil minu arust väga tugevad, siis tegelased jäid veidi tühjaks minu arust, kuid kindlasti pole see näitlejate süü. Karakterid on lihtsalt natuke kehvalt kirjutatud. Erandiks on professor, mis oli meeldiv, aga sellele vastukaaluks tundus Magneto nii üheplaaniline ja igav, et mul oli kurb. All in all, ootan järgmist osa.