Teine osa algab sealt, kus esimene pooleli jäi. Harry (Daniel Radcliffe), Ron (Rupert Grint) ja Hermione (Emma Watson) otsivad Lord Voldemort'i (Ralph Fiennes) järelejäänud varikätke, et need hävitada. Film kulmineerub eepilise lahinguga, kus ühel poolel Voldy ja surmasööjad ning teiselpool Sigatüüka õpetajad, täisealised õpilased, kooli juba lõpetanud Koolidirektori Armee liikmed ja Fööniksi Ordu. Rohkem ei saa rääkida, sest siis ma juba spoilerdaks.
Ohjah. Harry Potter. Minu lapsepõlv. Läbi. Kurb oli kinno minna, aga samas olin elevil. Poetasin ka mõne pisara (need, kes lugu teavad võivad kolm korda arvata, mis kohas). Film oli minu jaoks rahuldustpakkuv. See oli hästi tehtud. Story ei olnud küll _täpselt_ sama, mis raamatus, aga mul ei tekkinud tunnet, et peaks püsti tõusma, popcorni ekraani poole lennutama ja karjuma:"RAAMATUS KÜLL NII EI OLNUD!!!". Viimases osas jätkab Yates oma järjest tumenevat tooni filmi visuaalse poole peal. Kohati tundub, et ekraanilt ainult halli erinevad toonid vastu vaatavadki, kuid jällegi mingil põhjusel ei häiri see mind, sest see kuidagi sobib kogu ülejäänud atmosfääriga. Lugu ise on juba sealmaal, kus igal sammul kaotatakse mõni lähedane sõber. Õnneks on olemas Ron Weasley, kes suudab ka kõige hullemates olukordades publiku naerma panna. Kahjuks ei leidunud teises osas sellist režii pärli nagu esimeses osas oli metsas krahmajate (ei ole kindel, kas see on täpne eestikeelne termin) eest põgenemise stseen. Soundtrack oli nagu Harry Potter'il ikka - võimas. Nüüd on lapsepõlv läbi...
Oled sa Pottermore'is sees?
ReplyDelete